Lüüsidest saime kenasti läbi. Püssimehed-dezurnikud muutusid küll ärevaks kui korraga lodi parkis end keelatud tsooni ja kogu kamp triibulisi maale imbus - kes rahulikult mööda kallast, kes kohe põõsaste varju. Meie poolt kaamerad surisesid ja fotoaparaadid plõksusid. Vapper kapten Ain jõudis kõige kaugemale (tal polnud meremehesärki). Korraga kargas kusagilt välja esimene dezurnik, kes kõva häälega kõik lodja peale kamandas ja keelas maale tulemast. Siis hakkas silma püssimehi igalt poolt, nõlvade pealt, ees lüüsidel ja tundus, nagu oleks laternapost ja eemal tuletõrje stendil passiv punane kooniline ämbergi dezurnõi.
Randusime uuesti 100kond meetrit eemal kui kõik korraga uuesti lotja kamandati. Nüüd oli kamandajaks juba Ain, sest selgus, et lüüs on imekombel vett täis saanud ning väravad avatud.
Kui lüüsi sõitsime, tuli korraks maale karata, et lodi vastu lüüsi seina ei läheks, samas kõrval tõrelev djeevuska keelas seda ja siis imestas, et kas teil tõukureid polegi? Peale seletamist, et tegemist on väga vana alusega ta natuke leebus. Peale suveniiride saamist oli djeevuska juba nagu sula või... a mozno esjo odin komplekt, unas natsalnik toze na rabote...
Vanni tühjaks laskmine polnud pooltki nii põnev kui tulles vanni täislaskmine.
No comments:
Post a Comment