Ahio! Peale töötubade pakkimist õhtu eel andsime lõpuks otsad ja suundusime Ilmenile. Sappa haakisid ennast ka koloriitsed Novgorodi viikingid. Viikingite naised tõstsime varsti lodjale, mehed jäid sleppis paati. Järvele jõudes selgus, et peale vanalaevameistrite, orgkomitee delegatsiooni ja muude tähtsate tegelaste on lodjale kogemata jäänud ka kolm linnakodanikku (ema koos kahe tütrega), kes algul olid pisut segaduses. Kuid kui sai selgitatud, et hilisöhtul oleme tagasi ja varsti saab pelmeene ning pliine, siis sai köik klaariks.
Heiskasime ka purje.
Mängis lõõts ja hiiu kannel, tehti ka mitmehäälset koorilaulu mis kõlas tuulevaiksel Ilmenil nii sulnilt, et mõnel pudenes silmanurgast järve ka üks pisar.
Ei tea, kas viikingimeestel sai õlu otsa või muutusid neil kondid kangeks, aga ühel hetkel võttis nende päälik möega hambusse ja karjus "abardaaaaaaaaaaz" ning hakkas isuga lotja ronima. Peale handsalonksu mees rahunes, võttis tagataskust välja kitarre ja koos kompanjonidega tehti päris mitu lugu. Edasi liikus kitarr järgmise kätte kes esitas nii platnoi lugusid kui ka vene romansse.Peale päikeseloojangut suundusime tagasi.
No comments:
Post a Comment