Tuesday, June 30, 2009

Piiterist Kotkasse

Veetsime Piteris ühe kauni ja kuuma reede, üritades õhtul osaleda Eesti Kultuuri Päevade avamisel. Paraku läksime me lodjaseltsi esindusega valesse etnograafiamuuseumi (selgus, et neid on kaks) ja jõudsime õigesse täpselt ürituse lõpuks. Ütlesime saatkonnainimestele tere ja nägemist ning otsisime üles lähima pelmennaja, kus pärast suuremat eksirännakut veidi kosutust leida. Õhtul tegime (puhtprofessionaalsest huvist:)) laevakruiisi kanalitel ning saatsime siis Eesti poole minema vaprad lodjamadrused Talvi, Heikki, Annika ja Kristjani.
Hommikul alustasime sadamast väljasõiduprotseduuridega, mis venisid, kuna puhkepäeval oli keeruline üles leida raamatupidajat, kellele sadamamaksu maksta.
Pärastlõunal olid asjad lõpuks sealmaal, et võisime anda otsad. Võtsime kursi Morskoi Vaksali, et ennast Venemaalt välja tollida. See läks üsna libedalt, korra visati pilk laevale peale ja aidaa!
Päev otsa oli puhunud soodne pärituul, aga kui lõpuks minema saime, jõudis meile järele tihe vihmasadu, mis jälitas meid Soome veteni. Õhtuhämaruse tihedas vihmasajus toimunud läbisõit Kroonlinnast ja selle juures asuvast hiiglaslikust Peterburi kaitsetammi väravast oli omaette elamus.
Pühapäeva lõunaks jõudsime Soome vetesse ja ka ilma klaaris ära. Elu oli jälle ilus ja vaba, ümberringi kaunid graniitsaared.
Kapten Ain otsis kaardilt sobiva sadamaga saarekese, kus me öö veetsime, enne kui Kotkasse jõudsime.
Esmaspäeva, 29. juuni hommikul võtsime purjede all kursi Kotkale ning maabusime otse vastvalminud supermoodsa Soome meremuuseumi - Merikeskus Vellamo kai ääres. Ja ei läinud mööda poolt tundigi, kui meil oli pardal juhuslikult siinmail saadet tegev ETV võttegrupp.
Eesti Meremuuseumi Urmas Dreseni abiga saime kontakti Merikeskus Vellamo direktrissiga, kes meile voolu ja pesuvõimalused korraldas ning täna, teisipäeval muuseumi tagaruumidesse ekskursiooni korraldas.
Nüüd hiivame Kotkast ankru ja suundume Helsingi poole ning loodame 2. juulil Tallinnasse jõuda - Turmi ja Runbjärniga kohtama:)

Tagasitee Laadogalt Piiterisse

Nagu varem kirjutatud, veetsime sumeda jaaniõhtu Euroopa suurimal järvel Laadogal. Jaanipäeval hiivasime ankru ja siirdusime kalda poole narvakaid otsima, kellega koos pidime jõudma Neeva lähtesse Schlüsselburgi puksiiri sappa. Sest isegi kui sisevetel seilamise luba olemas, peavad välismaised laevad läbima Neeva vahutavad vood kohaliku puksiiri sabas. Mis on tegelikult üsna mõistlik nõue, arvestades kiirevoolulisi kärestikke ja laevaliikluse tihedust.
Niisiis suundusime järve äärt mööda kulgevale Novaja Ladoga kanalile. U 10-100 m kaugusel järvest kulgev Novaja Laadoga kanal on rajatud selleks, et jõelaevad ei peaks sõitma üle tormitseva järve. Tõtt öelda meenutas see kanal Emajõge, mida me oleme näinud küll ja veel. Ning kuna tuul oli soodne üritasime esimesel võimalusel järvele purjetama põigata. Lodjaga läbitavaid väljapääse järvele oli vähevõitu, mistõttu kanalisõit venis üsna pikaks. Selle aja kasutasime tegusalt - lodjalael sai esimese põhjaliku pesu osaliseks meie 100 m2 suurune puri ning tehtud said mitmed ammuplaanitud puutööd.
Lõpuks saime järvele, heiskasime märja purje ja võtsime kursi Neeva lähtele.
Schlüsselburgi jõudsime öö hakul. Ei saa salata, et mõnda reisiseltsilist jõudis tabada ka järvehaigus.
Hommikul haakisime end puksiiri sappa ja narvakad haakisid end omakorda meie sappa ning kihutasime Neeval allavoolu Piiteri suunas. Suuremates kärestikes kasvas kiirus isegi rekordilise 11 sõlmeni!
Enne Piiterisse jõudmist pidime vahetama puksiiri, aga lõppeks ronis puksiirijuht ise lotja tüürima ja läbi kesklinna liikusime omal jõul. Piiter on jõelt vaadates ikka väga ilus - kuldsed kuplid ja uhked paleed siin ja sealpool. Tiiburlaevad vasakult ja paremalt möda tuhisemas, jõetrammid igal pool sagimas.
Vanad sillad on üsna madalad. Kohati tundus, et tõmbavadki lodjalae lagedaks.
Maabusime samas jahtsadamas, kus minnes pea nädala sisevete luba ootasime. Ümberringi olid vene rikkurite hiiglaslikud mootorjahid. Punased ja kuldsed. Helikopterid tulid ja läksid iga poole tunni tagant. Sadamas kohtasime ka Pirita jahti Minnat. Nemad olid tulnud kuulsa ümberilmapurjetamise Volvo Ocean Race-i lõpetamist vaatama. Etteruttavalt olgu öeldud, et üks nende madrus kargas lotja üle.

Vene sisevetel seilamise loast

Suur osa lodja Novgorodisreisile kulutatud tööst ja vaevast läks Vene riigi sisevetel seilamise loa saamiseks. Ja luba õnnestus meil lõpuks ka saada! Tõsi küll, olime siis juba Novgorodist tagasiteel. Piiterist Novgorodi sõitis lodi puksiiri sabas kui korrapäraselt ladustatud ehitusmaterjal:)
Kuuldavasti läbis meie taotlus ühtekokku 15 ministeeriumi ja loal pidi olema Putini enda allkiri. Oma ihusilmaga ei ole me seda paberit küll veel näinud, niiet kindlalt ei julge väita.
Lodi Jõmmu ja samuti Hansapäevi külastanud Narva Noorte Meremeeste klubi alused on tõenäoliselt esimesed Eesti laevad, mis pärast N Liidu lagunemist ametlikult Eesti lipu all Vene sisevetel seilanud. Või on kellegil teisi andmeid?
Lodja Novgorodi saabumise eest pidas kõige suuremat võitlust vanalaevade paraadi peakorraldaja hr Orlov, kes pärast ürituse lõppu suurest pingelangusest haigemajja sattus. Au ja kiitus! Samuti tänud kõikidele muudele asjatundjatele, kes ürituse õnnestumisse oma panuse andsid! Kui see luba lõpuks meieni jõuab, paneme selle kuldsesse raami ja korraldame Lodjakojas suure väljanäituse.

Sunday, June 28, 2009

Jaanipäev Laadoga moodi

Õhtuks olime Laadogal. Viskasime ankru vette ja käisime ujumas. Sügavust jagus. Õhtu edenedes hakkasime konstrueerima Jaanilõket. Esimene konstrui läks lihtsalt ümber ja kogu kuiv lõkkematerjal hulpis ümber lodja. Ilmselt ei tekkinud lõkke kohale piisavat hõrendust mis seda püsti hoiaks. Kiirelt koristasime ümbruse ja uus meeskond hakkas konstrueerima uut alust. See oli märksa stabiilsem ning enne keskööd lasksime lõkke vette. Peale mõningast pusimist saime jaanitule ka põlema ja siis algas tants ja trall ümber lõkke. Kangemad mehed hüppavad maapeal üle lõkke, aga kuna veepeal käivad asjad tiba teistmoodi, siis meie hüppasime lõkke alt läbi.

Lüüsid

Lüüsidest saime kenasti läbi. Püssimehed-dezurnikud muutusid küll ärevaks kui korraga lodi parkis end keelatud tsooni ja kogu kamp triibulisi maale imbus - kes rahulikult mööda kallast, kes kohe põõsaste varju. Meie poolt kaamerad surisesid ja fotoaparaadid plõksusid. Vapper kapten Ain jõudis kõige kaugemale (tal polnud meremehesärki). Korraga kargas kusagilt välja esimene dezurnik, kes kõva häälega kõik lodja peale kamandas ja keelas maale tulemast. Siis hakkas silma püssimehi igalt poolt, nõlvade pealt, ees lüüsidel ja tundus, nagu oleks laternapost ja eemal tuletõrje stendil passiv punane kooniline ämbergi dezurnõi.
Randusime uuesti 100kond meetrit eemal kui kõik korraga uuesti lotja kamandati. Nüüd oli kamandajaks juba Ain, sest selgus, et lüüs on imekombel vett täis saanud ning väravad avatud.
Kui lüüsi sõitsime, tuli korraks maale karata, et lodi vastu lüüsi seina ei läheks, samas kõrval tõrelev djeevuska keelas seda ja siis imestas, et kas teil tõukureid polegi? Peale seletamist, et tegemist on väga vana alusega ta natuke leebus. Peale suveniiride saamist oli djeevuska juba nagu sula või... a mozno esjo odin komplekt, unas natsalnik toze na rabote...
Vanni tühjaks laskmine polnud pooltki nii põnev kui tulles vanni täislaskmine.

Opjät puksir?

Kui enne oli jutt, et saame tagasi sõita ise, siis 22. hommikul selgus, et tuleb jälle puksiir. On kohal kell 12 ja algab sõit. Teades Venemaa kellaajapoliitikat, siis oli enamusel selge: kell 4 pealelõunat võibolla.... Lõpuks kell 20.00 (või veidi varem või hiljem) otsustati, et läheme ilma puksiirita. Peakorraldaja pardal suundusime jõesadamasse tankima. Samas sai tehtud ka intervjuu ja peale liigutavat hüvastijättu alustasime tagasiteed.
Jaanilaupäeva hommikuks olime lüüside juures.

Ilmen


Ahio! Peale töötubade pakkimist õhtu eel andsime lõpuks otsad ja suundusime Ilmenile. Sappa haakisid ennast ka koloriitsed Novgorodi viikingid. Viikingite naised tõstsime varsti lodjale, mehed jäid sleppis paati. Järvele jõudes selgus, et peale vanalaevameistrite, orgkomitee delegatsiooni ja muude tähtsate tegelaste on lodjale kogemata jäänud ka kolm linnakodanikku (ema koos kahe tütrega), kes algul olid pisut segaduses. Kuid kui sai selgitatud, et hilisöhtul oleme tagasi ja varsti saab pelmeene ning pliine, siis sai köik klaariks.
Heiskasime ka purje.
Mängis lõõts ja hiiu kannel, tehti ka mitmehäälset koorilaulu mis kõlas tuulevaiksel Ilmenil nii sulnilt, et mõnel pudenes silmanurgast järve ka üks pisar.
Ei tea, kas viikingimeestel sai õlu otsa või muutusid neil kondid kangeks, aga ühel hetkel võttis nende päälik möega hambusse ja karjus "abardaaaaaaaaaaz" ning hakkas isuga lotja ronima. Peale handsalonksu mees rahunes, võttis tagataskust välja kitarre ja koos kompanjonidega tehti päris mitu lugu. Edasi liikus kitarr järgmise kätte kes esitas nii platnoi lugusid kui ka vene romansse.
Peale päikeseloojangut suundusime tagasi.

Sunday, June 21, 2009

Ganseiskie dni

Hansapäevad on siin päris mastaapne ettevõtmine. Nagu Tartu hansapäevadelgi, on linn jaotatud erinevateks küladeks - viikingiküla, jõeküla, keskaegne küla jne. Üle jõe Kremlis tulistatakse kahuritest, hobustel rüütlid peavad piigiduelle, vanalaevad ujuvad jõel, esindatud on vist kõik hansalinnad.

Lodjamehed muidugi on nii ambitsioonikad, et suruvad end vanalaevade paraadil esiritta. Teiste vanalaevameestega otsutatakse koos minna viimasel päeval Ilmeni järvele purjetama. Lodja ette kaile püstitatakse lodjakoja liikuvad töötoad, kus kõige populaarsemaks on kindalsti meie seppade duo Alar ja Heikki, inimeste silme alla valmistavad puusepad lodjale uue tüüripinni, keerutada saab köit. Kinobussi tiim näitab õhtuti lodja purjele kino ning päeval toimuvad lodja kõhus lastele animatsioonitöötoad. Elu keeb.

Pikemalt edaspidi, praegu peame tõttama vanalaevameestega Ilmeni peale purjetama, tadaaaa....

V Novgorode

Lodi jõuab Novgorodi Hansapäevadele väga stiilselt. Maabume otse Volhovi kaldal oleva Tartu esinduse lähedal ja meid on tervitamas vist kõik kohale olevad eestlased, korraldajad ja tänavala jalutanud inimesed. Läheb lahti hoogne melu, mille käigus tuuakse pardale suur Eesti lipp, lauldakse ja tantsitakse. Novgorodi Hansapäevade peakorraldajal Orlovil, kes on meid läbi selle uskumatu katsumuste jada kohale aidanud, on lausa pisarad silmis ning kipub hirmsasti vene kombel suudlema suurest rõõmust. Lodi saab hetkega tõmbenumbriks - inimesi käib laeval nii palju, et nende raskus lausa maabumiskai kaldast lahti liigutab.

Öisel Volhovil triivival lodjal esitab ühe väga ilusa loo Mari Kalkun ja tema kannel - lodjale pühendatud variatsiooni loost "Siidilipp ja hõbepurjed, uhke laev läeb merele". Igastahes ajalugu on tehtud, lodi on jõudnud Novgorodi.

Kulminatsioon

Niisiis,

sõidame ja sõidame ja sõidame mööda Neevat, Laadoga kanalit ja Volhovit. Kõik kulgeb. Siis jõuame aga Volhovi suudmesse, kus puksiir meid järsku maha paneb kai ääres ja kapten jookseb hooga võssa. Nii, mõtleme meie, mida siis nüüd teha. Otsime kalda pealt vähe tähtsama välimusega mehe, ja küsime, et kuis edasi. Tema teatab, et pole maganud eriti ja et järgmine puksiir tuleb meile järele hommikul. Räägime mesijuttu Hansapäevadest ja pakume Eesti idapoliitika lipulaeva Vana Tallinnat aga ei miskit. Mees kutsub lotja korduvalt koroovaks. Siis helistame Novgorodi linna kardinalile Orlovile, ja ennäe imet, mees elavneb ning 2 minuti pärast oleme jälle teel. Müstika.

Öösel kell 2 jõuame Volhovi lüüsidesse, kus lodi sooritab edukalt oma esimese vertikaalse sõidu - 13 meetrit otse ülesse. Päris võimas vaatepilt - sõidame kitsasse betoonlüüsi sisse, väravad lüüakse taga kinni ja üleval sirab tähistaevas. Nii, mõtlevad lodjamehed, kas vett hakatakse laskma peale ülalt või alt. Õnneks ikkagi alt. Umbes 10 minutiga tõuseb veetase 12 meetrit, vesi keeb ja vahutab. Selle kohta hiljem ka nautke filmimaterjali.

Lüüside juures ootab meid hiidpukser "Mihhail Balaban", kes tarib meid viimasel lõigul. Narvakat võetakse pardasse, meid shleppi ja hieer uii gõu. Kaldad tuhisevad mööda. Varahommikuses tüürivahis olevad Tanel ja Ummi avastavad oma üllatuseks pardalt noortelaagri ja teevad koos Balabani neiudega kaasa hommikuvõimlemise kava, pälvides sellega neiude vaieldamatu tähelepanu.

Thursday, June 18, 2009

Shljagin salumpa

18.06

Öösel toimus puksiiride vahetus - Oriol asendus hiiglasliku tõukurlaev Shkvaliga (tõlkes Tormi-iil). Olles eelmisel päeval vaadanud filmi White Squall ei sisendanud see just suurt entusiasmi. Nigu nimi, nõnna paat. Kivikai äärest tõmbas Shkval meid minema sellie mütsuga, et ahter vaid mõned sentimeetrid kiviseinast mööda tuhises, see oli veel po tihonku. "Pulli peab saama", röökis tüürman Timusk, nägu adrenaliinitulvast punane.

Kapten Ain, sõrme talle juba suhu ei pista, oli ehitanud õnneks korraliku puksiirotsade süsteemi, mis kinnitusid biimiotste külge, lisaks sai biimid omavahel koormarihmade ja otstega kokku tugevdatud. Liikusime edasi kuskil 5 sõlmega ja Neevat jäi järjest vähemaks. Hommikul kella 5 paiku jõudsime miskisse kohta Schlisselburgi/Petrokrepostisse Laadoga servas, kust algab kanal, mis viib otse Volhovile. Sellega seoses veel üks lugu.

Shkvali mehed panid meid umbes 50 meetrise raudpraami külge ja tõmbasid kohe minema. Veerand tunni pärast avastasime aga, et kolosspraam ei olegi kalda küljes kinni ja triivib üht otsa pidi keset kanalit. Mat tvoju zanogu, hakkasime lodja ja Narvakate paadiga seda kolossi tagasi lükkama. Tund aega jamasime otstega, tõukasime ja tõmbasime, lõpuks sai kalda külge kinni tagasi. Kinnitusotsad olid lihtsalt läbi mädanenud. Praami seina peale oli keegi valge värviga kirjutanud "Shljagin Salumpa", mis võttis olukorra väga tabavalt kokku.

Nüüd võtsime suuna jällegi Novgorodile, ees seisab 110 km kanalit, 20 km Volhovi jõge kuni lüüsideni ning siis veel 180 km Volhovi jõge mööda. Liigume omal jõul, järgmine puksiir "Mihhail Balaban" lubas meile vastu tulla Volhovi jõe lüüside juurde.

PS. Maismaad mööda liikuv Kinobuss ja Lodjakoja rändavad töötoad võeti öösel piiri peal rajalt maha ja pandi kõiki käsitööriistu, naelu, paate, peitleid, tõrva, filmirulle jne jne jne deklareerima, kolmes keeles, koos hinnakirja, kaalu, pikkuse jne jne jne. Mikk ja Marko istuvad piiritsoonis ja tegelevad selle sügava idiootsusega. Ülejäänud pidid Eesti pool metsas lõket tegema, osad läksid Tartusse ööbima. Vene piirivalve särab kirkalt nagu Põhjanael polaaröös.

Istungit juhatan siin mina

17.06

Tere kallis lodjapäevik.

Lodja vapper kamanda tõestas edukalt, et Vene riik on endiselt müstiline ning toimib täpselt niiviisi nagu seda kirjeldavad kirjanikud Ilf ja Petrov oma kustumatus absurdishedöövris "12 tooli".

Edasi jõuab siin vaid Shvejkiliku süüdimatu optimismi või Ostap Benderliku nahhaalsusega. Peeter I ponnistustele vaatamata ei ole Venemaa kohe kindlasti mitte Euroopa. Aamen.

Lühidalt, passisime Piiteris Retsnoi jahtklubis kokku 6 päeva, helistasime mitmekümnele ametnikule ja asjamehele, tegime kokku kuskil 300 telefonikõnet, hakkasime korra juba sõitma ning kamandati piirivalve poolt tagasi, vandusime, helistasime jälle, rääkisime Eesti konsulaadi, agentuuri Infloti, Vene pressi, piirivalve ning Urmase vanaemaga ja ENNÄE IMET. Õhtul kell 20 saime lõpuks puksiir Oriol sabas ja Narva meremeeste klubi alused meie sabas mööda Neevat liikuma. Ei noh tõesti, slava bogu, ja kogu see jama oli peale seda, kui olime kõik sisevetesõidu lubade taotlused ja paberid tükk aega tagasi esitanud ja meile oli kinnitatud, et kõik on pod kontroljam. Narvakad olid eriti pissed, sest nemad olid kõik paberid transpordiministeeriumile esitanud juba talvel. Aga,tsiteerides jällegi klassikuid - "Jää on hakanud liikuma härrased vandekohtunikud".

Äraminek, aga ei kulgenud teps mitte nii lihtsalt. Nimelt sisevete luba me ei saanduki, kuid meie kutsuja Orlov, Novgorodi Hansapäevade korraldaja, ületas ennast täielikult ja orgunnis nii, et saime välismaise pukseeritava objektina sõita ilma loata. Selleks küll pidime Eesti lipu maha võtma ja olema puksiiris. Lisaks oli nõudmine, et kogu meeskond läheks bussiga. Seletasime, et laeva ei saa ilma juhita pukseerida, mille peale lubati lõpuks kolmel mehel laeva jääda. Seepeale talitasime nii, et kui piirivalveneiu tuli meid ära saatma, korraldasime suure pisarate ja kohvritega lahkumistseremoonia ülejäänud madrustele - Irina nuttis, Heikki kallistas kõiki ning Ummi vaatas oma kuumniiske pilguga. Tanel rakendas samal ajal piirivalvedaami peal oma salarelva SexAppeal'i, pakkus kohvi, ning madrused lehvitasid lahkuvale karavanile. Kui piirivalve lahkus, hiilisid madrused kohvritega läbi võsa teise kai juures pardale tagasi. Lõpuks saime liikuma. Mööda tuhisesime Ermitaazist, Aurorast ja Piiteri sildadest.

Prosto neverajatno. Udiviitelno.

Pool esialgsest seltskonnast seda lõbu ei näinud - Laast, MeesLaura, Lõbu, LiLi, Märten, Mattias panid Novgorodi poole ajama rongiga.

Monday, June 15, 2009

Siseveteluba oodates

Erinevalt fregatt Shtandarti meeskonnast, kelle päev algab olenemata sellest, kuna magama mindi alati kell 8 rivistuse, lipuheiskamis tseremoonia ning tegusa sebimisega, olid "Jõmmu" madrused ühel päeval ametis hoopis omapäraste tegemisega. Allpool toodud filmilõik kirjeldab pisikese erimeelsuse lahendamist madruste Heikki ja Ahto vahel ühe mugava koikoha asjus.
Taamal on Peterburgi meremuuseum, kus on muuseas ka 1936 aasta allveelaev Lembitu nimesilt ning ballasttankide suruõhukraanid koos eestikeelsete kirjadega. Borbad po estonskomu vaatavad pealt kamp Cosmotüdrukuid, kellele ajakiri oli mingisuguse väljasõidu organiseerinud.



Endiselt ootame pikisilmi teateid Moskvast, et saaksime jätkata oma teekonda mööda Neevat. Novgorodi linna esindaja ja vanalaevaparaadi korraldaja hr. Orlov hoiab meid kaks korda päevas kursis, kuidas tal päälinna tsinovnikutega suhtlemine läheb. Praegu on meie paberid transpordi ministeeriumist läinud edasi kuhugi müstilisse praviidelstvosse, kus neid menetletakse. Menetlemine on lodjameeskonna arust üldse vene ametkondade lemmiktegevus. Homme asume aktiivselt vastumenetlust korraldama.

Seniks aga hoiduge menetlemast!

Russki sssshtandart

Tere kallis lodjapäevik.

Täna peaks olema see tähtis päev kui saame jätkata oma retke mööda Neevat Novgorodi suunal. Loodetavasti ei ületa Venemaa bürokraatiamasin ennast seekord ning me ikkagi saame oma load kätte, mida meile on juba kaks nädalat lubatud anda "uze zavtra".

Meiega on liitunud Narva noorte meremeeste klubi kaks alust ning ootavad nüüd samuti oma siseveteluba. Narvakad tulid üle mere kolm päeva ning said rohkem lainet kui meie, ühe päeva veetsid isegi pisikese saare peal tormivarjus. Respect igatahes - vana sõidab üksinda koos 5-9 klassi poistega ja mitmeid kordi väiksemate alustega kui meie. Üks on lausa Arhangelskis ehitatud tammepuust paat. Eelmisel aastal olid nad sõitnud Narvast ümber Eesti, Pärnu jõe kaudu Peipsini ja sealt tagasi Narva. Väidetavalt pidid juuni kuus vaid paar kilomeetrit paati maismaad mööda tarima. Seega vana kaubatee teatavate mööndustega veel igati kasutatav.

Piiteri vanalaevameestest oleme suurteks sõpradeks saanud Peeter I purjelaev Shtandarti kapteni Vladimiri ning lõbusa meeskonnaga. Eile oli vennastumisõhtu ehedas vene saunad, kust ei puudunud viltmütsid ega kindad. Kapteni kolmas abi Anton on suurepärane sahslõkikokk ning õpetas meid viina jooma po hussarskomu - viinapits pannakse küünarnuki peale ja kallatakse mõningase akrobaatilise osavusega sealt ilma kätte abita kurku. Igastahes otsustasime ühendada oma fanatismi tulevastes ühistes projektides, kapten Vladimir rõhutas mitmeid kordi, et eurokeevitaja maksuraha tuleb igal juhul suunata just vanalaevandusse. Praegu valmistavad nad ette inglise purjelaeva ehitust, mille Inglise kuninganna kunagi Peeter I kinkis. Shtandart näeb välja selline.



Standarti meeskond koosneb 15 professionaalist ja ca 25 noorest, kes igal aastal vahetuvad. Sel aastal seisab neil ees merereis Barensi merele ja sealt tagasi Bellamor kanali mööda Piiterisse. Alust kasutatakse noorteprojektideks ning kapten hoiab ranget mittekommertslikku joont. Purjepinda on Shtandartil 600 ruutmeetri, pushkasid 24, pikkust üle 30 meetri. Tsaari ajal oli meeskonnas aga 150 meest. Kel huvi saab vaadata juurde www.shtandart.com.

Sunday, June 14, 2009

lodjameeste seiklused Piiteris


Lyhidalt. Tulime, nagime, võitsime!
Pikemalt. Eile paeval oli madrustel vaba päev ning seda kasutati Peterburgiga tutvumiseks sõpruslaev Shtandardi kymneaerulise 'Metsta' pääl. Sõudsime sadamast Petropavlovski kindluse juurde, n6rgemad aerutasid allatuult ja allavoolu tagasi, murdes tee peal yhe aeru, teised triibulised jaid linna. Tsaariaegne ordnung sai varsti paika ja paat liikus isegi soovitud suunas. S6it linna kestnud kaks tundi, kapten Vladimiri eliitaerutajad läbinud selle maa 40 minutiga. Tutvusime erinevate vaatamisvaarsustega - käidi Aurora peal, Meremuuseumis ja piieldi Ermitaazi.
Õhtu veedeti kohalike Belmennajatega tutvudes, jagati kohalikele lodjavaimustust, löödi tantsu ja tutvustati eesti rahvusmuusika paremikku.
Koju jõuti kui Peterburgi sillad olid hommikul jälle langetatud, ennem lihtsalt ei saanud ju :)

Päeva tähtsündmus oli Vene insenerimõtte lennukaim tulem - liikuv linnaliinibuss-peldik. Eks kaege ise.

Friday, June 12, 2009

"J6mmu" maabus Pjootri kantsis

Hoirassa ja pudel rummi, tåna hommikul kell 8, peale 32 tunnist avamerel seilamist j6udsime Piiterisse Morskoi vaksali.

Pudel rummi joodi tee peal åra kyll ja tehti hoogsat ehitustøød, olgu våljas udu v6i påike. Mootorsaed undasid ja laastud lendasid (ka madrus "Laast" Ahto). Valmistati k6ike alates tyyripinnist, topituledest kuni kalakujuliste l6ikelaudadeni. Vahid vahetusid iga kahe tunni tagant ning uus plokkidega tyyrimise systeem tegi tyyrimehe elu ysna m6nusaks. Meri oli rahulik ja ainult vahel møødusime m6nest hiidalusest, kes udu sees ukerdas. Piiteri faarvaatrile j6udes aga olukord muutus ning avastasime end keset tihedat laevaliiklust. Lodja masti k6rguse pardaga alused vuhisesid meist møøda nagu niuhh ja nauhh. Kptn Ain tegi ikka våga håstå, et seni meid laevateedest eemale juhtis. Muuseas avastasime, et k6ik kaardid valetavad Kroonlinna juures asuvate laevatee våravate kohta. Ehitustøød suletavate lyysisysteemide valmistamiseks on seal faarvaatrit k6vasti l6unasse viinud.

Morskoi vaksalis saime teada ka, et olime yletulekuks valinud igati soodsa aja. Tåna 6htuks lubab tuult 26 meetrit sekundis. Estonia låks p6hja 27 meetrise tuulega. Pitsike handsat Vanale Habemega Mehele retke 6nnestumiseks oli våga hea m6te.

Praegu suundume peale tolliga sebimist Retshnoi jahtklubi, kuhu leppisime ka kokku kohtumise Peeter I lipulaeva "Standart" kapteniga. laev pidi olema vana kui muld ja kapten s6bralik. Kui pardale saame panen ka pildid vaatamiseks yles.

Yhes6naga jåå on hakanud liikuma hårrased vandekohtunikud. Seiklustest Piiteris nende paari påeva jooksul, mis me veedame kuni vanalaevade paraadi alguseni ja siseveteloa saamiseni, pajatame edaspidi. Tervitused k6ikidele lodjas6pradele.

Wednesday, June 10, 2009

Lodja esimene mereretk

"Jõmmu" ei paistnud küll Kunda kõrge kai ja suurte kaubalaevade tagant väljagi, kuid kui ta 9. juuni õhtuhakul peale tiinapargilikult massiivset kohendamis- ning kosmeetikatööpäevakut oma esimesele merereisile läks, lasid suured pukserid oma käredat signaalpasunat ning terve sadam vaatas huviga. Päike hakkas loojuma, lodjamadrus Asso laulis sama käredalt masti otsa tõmmatud koka vanast särgist ning lõbus tuju levis üle kogu lodjameeskonna - lodjaseltsiliste Priidu, Urmase, Henri, Heikki, Taneli, Joonatani, kinobusslaste Lili, Märteni ning kaljasirislaste Aini ja Herkki. Kallati sorts handsat vetevanale, et ta ilma ja pärituult annaks, teine sorts kotermanile, et ta laeva hoiaks ning tibakene ka igaühe pudrumulku. Kaugel reidil paistsid läbi udu suurte kaubaaluste kontuurid ning saatelaevaks tuli Vergi sadama kaater, kes viis kinokroonikud taamale panoraami pildistama.

Rõõmsat laulujoru järgis vöörist rahulolust pakatava näoga merereisi eestvedaja Priit.

Lodi hõljus õhus ja tuhises üle maa

8. juuni algas lodja meeskonnale rahutu Peipsi laine ning 8 meetrise tuulega Praagalt. Peale eelmise õhtu ärasaatmismelu võttis selline ootamatu kohtumine looduse tujudega nii mõnegi madruse mõtlikuks, et pidi kohe kaua ja pingsalt parda taga sillerdavaid veteavarusi vaatlema. Vastutuule tõttu veninud kohalejõudmine kompenseeriti ülitegusa sagimisega Mustvees, kus paigaldati enne treileripeale tõstmist lodja kõhu alla 15 cm pätikiil ning tüürirautised, et lodi ikka hästi merd kannaks. Õhtul hõljus lodi Ithal Kraanade imemasina noka otsas treileri peale ning südaöösel läks mammutkolonn liikvele. Sündmust oli filmimas ka Reporteri saade, kes jäädvustas ajalukku lodjasepp Heikki ja tema takuköiest vuntsid.

"Jõmmu" sai vette Kundas 9. juuni hommikurõskuses ning tegi oma esimesed ajaloolised tiirud soolases vees Kunda sadama faarvaatrit mööda kaugemasse sadamasoppi, kus 3 tonni ballastraskuseid sisse ladunud lodjamehed väsinult unne langesid.


Lodi maitses esimest korda soolas vett

Lodi "Jõmmu" sai eile Kunda sadamas esmakordselt kõhu soolasesse vette. Ees seisab pikk merereis Novgorodi rahvusvahelistele hansapäevadele, seejärel Soome Kotkasse ja Helsingisse ning võimalik, et avastusretk viib laeva veelgi kaugemale. See on "Jõmmu" veebi-logiraaamat, kus meie kirju meeskond pajatab ulgumerel juhtunud seiklustest ning juhtumistest.

Seni on ettevõtmine kulgenud hoogsalt ja õnnelikult - 7. juuni õhtul mängiti lodja teele lähetamise tükis esimene vaatemäng. See toimus Tartus Meltsiveski silla ehituse juures, kus silda toestanud metallpostid olid veepiirilt maha saetud. Lodja meeskond otsustas pärivoolu ohtliku terava takistusriba läbida "Jõmmu" punnis pepu ees, kasutades ankrut pidurdamismehhanismina. Kärarikas ettevõtmine äratas paljude supilinnlaste tähelepanu ning lõppes lodja jaoks ilma ühegi kriimuta. Peale lühikest ärasaatmistseremooniat kodulinn Tartu kesklinnas suundus lodi öö hakul Praaga suunas, et olla järgmisel päeval Mustvees.