Helsingist Naissaare kaudu laulupeole

Maismaale jõudmine võttis omajagu kohanemist, mistõttu Helsingist edasi seilamise muljed tulevad alles nüüd, kui osa meeskonda on jõudnud kodulinna Tartusse.

1. juuli. Suomenlinna külastus venis mõned tunnid pikemaks, kui esialgu plaanis, sest ilm oli ilus ja Kotkas pardale saabunud lastevägi lustis kaljuses lahesopis.
Lõpuks õnnestus sibelev meeskond ikka pardale pakkida ja kurss võeti Tallinnale kõige lähemale rannikunukile Porkkalale, eemale suuremast laevaliiklusest. Õhtu hakul jõudsime looduskaunisse kaljuse ümbrusega väikesadamasse ja lastevägi valgus taas ümberkaudseid kaljusid vallutama. Kuna see oli viimane õhtu lodjaga välisvetes olla, siis virgemad jalad asusid tunnise tee kaugusele poodi vorsti ja õlle järele.
Pärast seda, kui kauni ümbrusega oli lähemat tutvust tehtud, linnutornist alla vaadatud ning selle suve esimesed metsmaasikad söödud, seadsime mere äärde kõrgemale kivinukile üles piknikuplatsi ja pannkoogiteo. Nii see öö möödus ja hommikul ärkas enamus seltskonda selle peale, et lodi juba skääride vahelt väljas oli ja Soome lahe lainetel loksus. Kaptenid Ain ja Priit olid teoks teinud varase stardi, et jõuda enne Naissaarel laulupeotulelaevastikuga liitumist ka veidi saart ennast kaeda.
Tuul oli vastu ja põristasime mootoriga Naissaare suunas. Laevateel seilavate tankerite vahelt õnnestus ka ilma suuremate haakideta läbi pugeda.
Ja oh seda rõõmu, kui Naissaare sadamas oli näha Turma ja Runbjarni maste. Irina tõmbas kohe lõõtsaloo vallale, lodi õnnestus sadamakai äärde mahutada ning toimus rõõmus jällenägemine pruuniks kõrbenud tulevedajatega.
Nüüd siis on Lodjaselts oma laevastikuga Eestile ringi peale teinud - viikingilaev Turm saabus Võrtsjärve ja Pärnu kaudu koos laulupeotulega lääne poolt, lodi jälle Peipsi, Piiteri, Novgorodi ja Helsingi kaudu ida poolt.
Pärast esmast reisimuljete vahetamist sõitis Turm juba Lennusadama poole minema, kuna tuul oli soodne ja meeskond tahtis teha purjekatsetusi.
Ülejäänud seltskonnal õnnestus Naissaarel saunas käia ja kohalik kohvik tühjaks süüa.
Pestud ja kosunud, heisati õhtul kell 7 pidulikult purjed ja kogu laevastik hakkas tulelaev Runbjarni sabas pealinna poole seilama.
Teel lisandus aina enam ja enam jahte. Eespool, Tallinna kohal oli tume taevas ja seljatagant paistis madal õhtupäike. Kümned purjed helendasid tumeda taeva taustal ja Turm oli ka vastu tulnud. See oli tõesti meeliülendav vaatepilt.
Lennusadamas tehti vahepeatus, et laevad saaksid rahvast veel peale võtta. Lodjale saabus meie Venemaareisi maismaatugi Ilmar, Piiterist laevalt lahkunud madrused Heikki ja Talvi, Hirvo Surva, Minna tüürimees Mats ning veel mitmeid sõpru ja muidu toredaid inimesi.
Edasi läks sõit Admiraliteedi basseini poole, kus toimus tule maaleandmisüritus. Kahju ainult, et tuld tervitama tulnud jahtlaevastikku sadamasse ei lubatud. Oleks ikka uhke ja mereriigile sobilik vaatepilt olnud.
Üritus jätkus vabas vormis laulmise, pillimängu ja tantsuga nii lodjal, Turmal, Runbjarnil kui ka tuld saatnud puulaev Elisabetil.
Reede lõunal sõitsime lodja ja Turmaga Lennusadamasse, kus me laevad endale Meremuuseumi lahkel loal laulupeo lõpuni sadamakoha leidsid.
Peab ütlema, et imelik tunne oli ikka tagasi maises elus olla ja võttis aega, kuni mõte jälle jooksma hakkas, et mida edasi teha ja kuidas. Osa meeskonda läks maale heinateole ja kõplama, osa aitas laulupeol vabatahtlikena kaasa ja osa läks laulma.
Laulupeo ajal sai tehtud Tallinna lahel mõned väiksemad tiirud. Pühapäeval, pärast laulupidu, kui Turm oli Piritalt treilerile tõmmatud ja maad mööda Tartu poole startis, alustas ka Jõmmu teed Kunda poole. Kolmapäeva, 8. juuli öösel vastu neljapäeva on plaanis lodi tagasi Peipsile vedada, et 10. juunil, kuu ja kolm päeva peale reisi algust tagasi Tartus olla.