Helsingist Naissaare kaudu laulupeole

Maismaale jõudmine võttis omajagu kohanemist, mistõttu Helsingist edasi seilamise muljed tulevad alles nüüd, kui osa meeskonda on jõudnud kodulinna Tartusse.

1. juuli. Suomenlinna külastus venis mõned tunnid pikemaks, kui esialgu plaanis, sest ilm oli ilus ja Kotkas pardale saabunud lastevägi lustis kaljuses lahesopis.
Lõpuks õnnestus sibelev meeskond ikka pardale pakkida ja kurss võeti Tallinnale kõige lähemale rannikunukile Porkkalale, eemale suuremast laevaliiklusest. Õhtu hakul jõudsime looduskaunisse kaljuse ümbrusega väikesadamasse ja lastevägi valgus taas ümberkaudseid kaljusid vallutama. Kuna see oli viimane õhtu lodjaga välisvetes olla, siis virgemad jalad asusid tunnise tee kaugusele poodi vorsti ja õlle järele.
Pärast seda, kui kauni ümbrusega oli lähemat tutvust tehtud, linnutornist alla vaadatud ning selle suve esimesed metsmaasikad söödud, seadsime mere äärde kõrgemale kivinukile üles piknikuplatsi ja pannkoogiteo. Nii see öö möödus ja hommikul ärkas enamus seltskonda selle peale, et lodi juba skääride vahelt väljas oli ja Soome lahe lainetel loksus. Kaptenid Ain ja Priit olid teoks teinud varase stardi, et jõuda enne Naissaarel laulupeotulelaevastikuga liitumist ka veidi saart ennast kaeda.
Tuul oli vastu ja põristasime mootoriga Naissaare suunas. Laevateel seilavate tankerite vahelt õnnestus ka ilma suuremate haakideta läbi pugeda.
Ja oh seda rõõmu, kui Naissaare sadamas oli näha Turma ja Runbjarni maste. Irina tõmbas kohe lõõtsaloo vallale, lodi õnnestus sadamakai äärde mahutada ning toimus rõõmus jällenägemine pruuniks kõrbenud tulevedajatega.
Nüüd siis on Lodjaselts oma laevastikuga Eestile ringi peale teinud - viikingilaev Turm saabus Võrtsjärve ja Pärnu kaudu koos laulupeotulega lääne poolt, lodi jälle Peipsi, Piiteri, Novgorodi ja Helsingi kaudu ida poolt.
Pärast esmast reisimuljete vahetamist sõitis Turm juba Lennusadama poole minema, kuna tuul oli soodne ja meeskond tahtis teha purjekatsetusi.
Ülejäänud seltskonnal õnnestus Naissaarel saunas käia ja kohalik kohvik tühjaks süüa.
Pestud ja kosunud, heisati õhtul kell 7 pidulikult purjed ja kogu laevastik hakkas tulelaev Runbjarni sabas pealinna poole seilama.
Teel lisandus aina enam ja enam jahte. Eespool, Tallinna kohal oli tume taevas ja seljatagant paistis madal õhtupäike. Kümned purjed helendasid tumeda taeva taustal ja Turm oli ka vastu tulnud. See oli tõesti meeliülendav vaatepilt.
Lennusadamas tehti vahepeatus, et laevad saaksid rahvast veel peale võtta. Lodjale saabus meie Venemaareisi maismaatugi Ilmar, Piiterist laevalt lahkunud madrused Heikki ja Talvi, Hirvo Surva, Minna tüürimees Mats ning veel mitmeid sõpru ja muidu toredaid inimesi.
Edasi läks sõit Admiraliteedi basseini poole, kus toimus tule maaleandmisüritus. Kahju ainult, et tuld tervitama tulnud jahtlaevastikku sadamasse ei lubatud. Oleks ikka uhke ja mereriigile sobilik vaatepilt olnud.
Üritus jätkus vabas vormis laulmise, pillimängu ja tantsuga nii lodjal, Turmal, Runbjarnil kui ka tuld saatnud puulaev Elisabetil.
Reede lõunal sõitsime lodja ja Turmaga Lennusadamasse, kus me laevad endale Meremuuseumi lahkel loal laulupeo lõpuni sadamakoha leidsid.
Peab ütlema, et imelik tunne oli ikka tagasi maises elus olla ja võttis aega, kuni mõte jälle jooksma hakkas, et mida edasi teha ja kuidas. Osa meeskonda läks maale heinateole ja kõplama, osa aitas laulupeol vabatahtlikena kaasa ja osa läks laulma.
Laulupeo ajal sai tehtud Tallinna lahel mõned väiksemad tiirud. Pühapäeval, pärast laulupidu, kui Turm oli Piritalt treilerile tõmmatud ja maad mööda Tartu poole startis, alustas ka Jõmmu teed Kunda poole. Kolmapäeva, 8. juuli öösel vastu neljapäeva on plaanis lodi tagasi Peipsile vedada, et 10. juunil, kuu ja kolm päeva peale reisi algust tagasi Tartus olla.

Skääride vahel Kotkast Helsinkisse

Eile, juuni viimase päeva pärastlõunal andsime Kotkas Merekeskus Vellamo kai küljest otsad ja võtsime kursi Helsingile. Tuul vaikis maha ja õhtu oli ilus. Käänutasime kaljusaarte vahel. Kuna plaan oli sõita öö läbi, jagati vahikorrad. Vahis on korraga kaks inimest - üks, kes oskab laeva juhtida ja teine seltsiks ja vahepeal ka tüüri hoidmas. Sedakorda olid vahid kolmetunnised, kuigi kapten Ain pidas targemaks enamuse ajast ärkvel olla. Aga vähemalt Kotkast pardale tulnud Tuuli ja Marje said öist vahikorda proovida.
Kuna õhtu oli ilus, võeti vööris üles laulujoru. Ja Peterburis Minnalt üle karanud Mihkel, kes väitis, et ta oskab ainult matuselaule, kuna ta isa oli surnumatja, andis meie laulukooris lõpuks vaat et Ilmari mõõdu välja.
Hommikul saabusime Helsingisse kus oleme nüüd mõned tunnid Suomenlinnas ringi vaadanud. Ühtlasi õnnestus siin tühjendada ka lodja solgipaak, mida Soomes mere tervishoiu huvides tasuta teha saab. Edasi viib tee meid Tallinnale lähimasse punkti Porkkalasse ja sealt varavalges juba edasi Tallinna poole.

Piiterist Kotkasse

Veetsime Piteris ühe kauni ja kuuma reede, üritades õhtul osaleda Eesti Kultuuri Päevade avamisel. Paraku läksime me lodjaseltsi esindusega valesse etnograafiamuuseumi (selgus, et neid on kaks) ja jõudsime õigesse täpselt ürituse lõpuks. Ütlesime saatkonnainimestele tere ja nägemist ning otsisime üles lähima pelmennaja, kus pärast suuremat eksirännakut veidi kosutust leida. Õhtul tegime (puhtprofessionaalsest huvist:)) laevakruiisi kanalitel ning saatsime siis Eesti poole minema vaprad lodjamadrused Talvi, Heikki, Annika ja Kristjani.
Hommikul alustasime sadamast väljasõiduprotseduuridega, mis venisid, kuna puhkepäeval oli keeruline üles leida raamatupidajat, kellele sadamamaksu maksta.
Pärastlõunal olid asjad lõpuks sealmaal, et võisime anda otsad. Võtsime kursi Morskoi Vaksali, et ennast Venemaalt välja tollida. See läks üsna libedalt, korra visati pilk laevale peale ja aidaa!
Päev otsa oli puhunud soodne pärituul, aga kui lõpuks minema saime, jõudis meile järele tihe vihmasadu, mis jälitas meid Soome veteni. Õhtuhämaruse tihedas vihmasajus toimunud läbisõit Kroonlinnast ja selle juures asuvast hiiglaslikust Peterburi kaitsetammi väravast oli omaette elamus.
Pühapäeva lõunaks jõudsime Soome vetesse ja ka ilma klaaris ära. Elu oli jälle ilus ja vaba, ümberringi kaunid graniitsaared.
Kapten Ain otsis kaardilt sobiva sadamaga saarekese, kus me öö veetsime, enne kui Kotkasse jõudsime.
Esmaspäeva, 29. juuni hommikul võtsime purjede all kursi Kotkale ning maabusime otse vastvalminud supermoodsa Soome meremuuseumi - Merikeskus Vellamo kai ääres. Ja ei läinud mööda poolt tundigi, kui meil oli pardal juhuslikult siinmail saadet tegev ETV võttegrupp.
Eesti Meremuuseumi Urmas Dreseni abiga saime kontakti Merikeskus Vellamo direktrissiga, kes meile voolu ja pesuvõimalused korraldas ning täna, teisipäeval muuseumi tagaruumidesse ekskursiooni korraldas.
Nüüd hiivame Kotkast ankru ja suundume Helsingi poole ning loodame 2. juulil Tallinnasse jõuda - Turmi ja Runbjärniga kohtama:)

Tagasitee Laadogalt Piiterisse

Nagu varem kirjutatud, veetsime sumeda jaaniõhtu Euroopa suurimal järvel Laadogal. Jaanipäeval hiivasime ankru ja siirdusime kalda poole narvakaid otsima, kellega koos pidime jõudma Neeva lähtesse Schlüsselburgi puksiiri sappa. Sest isegi kui sisevetel seilamise luba olemas, peavad välismaised laevad läbima Neeva vahutavad vood kohaliku puksiiri sabas. Mis on tegelikult üsna mõistlik nõue, arvestades kiirevoolulisi kärestikke ja laevaliikluse tihedust.
Niisiis suundusime järve äärt mööda kulgevale Novaja Ladoga kanalile. U 10-100 m kaugusel järvest kulgev Novaja Laadoga kanal on rajatud selleks, et jõelaevad ei peaks sõitma üle tormitseva järve. Tõtt öelda meenutas see kanal Emajõge, mida me oleme näinud küll ja veel. Ning kuna tuul oli soodne üritasime esimesel võimalusel järvele purjetama põigata. Lodjaga läbitavaid väljapääse järvele oli vähevõitu, mistõttu kanalisõit venis üsna pikaks. Selle aja kasutasime tegusalt - lodjalael sai esimese põhjaliku pesu osaliseks meie 100 m2 suurune puri ning tehtud said mitmed ammuplaanitud puutööd.
Lõpuks saime järvele, heiskasime märja purje ja võtsime kursi Neeva lähtele.
Schlüsselburgi jõudsime öö hakul. Ei saa salata, et mõnda reisiseltsilist jõudis tabada ka järvehaigus.
Hommikul haakisime end puksiiri sappa ja narvakad haakisid end omakorda meie sappa ning kihutasime Neeval allavoolu Piiteri suunas. Suuremates kärestikes kasvas kiirus isegi rekordilise 11 sõlmeni!
Enne Piiterisse jõudmist pidime vahetama puksiiri, aga lõppeks ronis puksiirijuht ise lotja tüürima ja läbi kesklinna liikusime omal jõul. Piiter on jõelt vaadates ikka väga ilus - kuldsed kuplid ja uhked paleed siin ja sealpool. Tiiburlaevad vasakult ja paremalt möda tuhisemas, jõetrammid igal pool sagimas.
Vanad sillad on üsna madalad. Kohati tundus, et tõmbavadki lodjalae lagedaks.
Maabusime samas jahtsadamas, kus minnes pea nädala sisevete luba ootasime. Ümberringi olid vene rikkurite hiiglaslikud mootorjahid. Punased ja kuldsed. Helikopterid tulid ja läksid iga poole tunni tagant. Sadamas kohtasime ka Pirita jahti Minnat. Nemad olid tulnud kuulsa ümberilmapurjetamise Volvo Ocean Race-i lõpetamist vaatama. Etteruttavalt olgu öeldud, et üks nende madrus kargas lotja üle.

Vene sisevetel seilamise loast

Suur osa lodja Novgorodisreisile kulutatud tööst ja vaevast läks Vene riigi sisevetel seilamise loa saamiseks. Ja luba õnnestus meil lõpuks ka saada! Tõsi küll, olime siis juba Novgorodist tagasiteel. Piiterist Novgorodi sõitis lodi puksiiri sabas kui korrapäraselt ladustatud ehitusmaterjal:)
Kuuldavasti läbis meie taotlus ühtekokku 15 ministeeriumi ja loal pidi olema Putini enda allkiri. Oma ihusilmaga ei ole me seda paberit küll veel näinud, niiet kindlalt ei julge väita.
Lodi Jõmmu ja samuti Hansapäevi külastanud Narva Noorte Meremeeste klubi alused on tõenäoliselt esimesed Eesti laevad, mis pärast N Liidu lagunemist ametlikult Eesti lipu all Vene sisevetel seilanud. Või on kellegil teisi andmeid?
Lodja Novgorodi saabumise eest pidas kõige suuremat võitlust vanalaevade paraadi peakorraldaja hr Orlov, kes pärast ürituse lõppu suurest pingelangusest haigemajja sattus. Au ja kiitus! Samuti tänud kõikidele muudele asjatundjatele, kes ürituse õnnestumisse oma panuse andsid! Kui see luba lõpuks meieni jõuab, paneme selle kuldsesse raami ja korraldame Lodjakojas suure väljanäituse.

Jaanipäev Laadoga moodi

Õhtuks olime Laadogal. Viskasime ankru vette ja käisime ujumas. Sügavust jagus. Õhtu edenedes hakkasime konstrueerima Jaanilõket. Esimene konstrui läks lihtsalt ümber ja kogu kuiv lõkkematerjal hulpis ümber lodja. Ilmselt ei tekkinud lõkke kohale piisavat hõrendust mis seda püsti hoiaks. Kiirelt koristasime ümbruse ja uus meeskond hakkas konstrueerima uut alust. See oli märksa stabiilsem ning enne keskööd lasksime lõkke vette. Peale mõningast pusimist saime jaanitule ka põlema ja siis algas tants ja trall ümber lõkke. Kangemad mehed hüppavad maapeal üle lõkke, aga kuna veepeal käivad asjad tiba teistmoodi, siis meie hüppasime lõkke alt läbi.

Lüüsid

Lüüsidest saime kenasti läbi. Püssimehed-dezurnikud muutusid küll ärevaks kui korraga lodi parkis end keelatud tsooni ja kogu kamp triibulisi maale imbus - kes rahulikult mööda kallast, kes kohe põõsaste varju. Meie poolt kaamerad surisesid ja fotoaparaadid plõksusid. Vapper kapten Ain jõudis kõige kaugemale (tal polnud meremehesärki). Korraga kargas kusagilt välja esimene dezurnik, kes kõva häälega kõik lodja peale kamandas ja keelas maale tulemast. Siis hakkas silma püssimehi igalt poolt, nõlvade pealt, ees lüüsidel ja tundus, nagu oleks laternapost ja eemal tuletõrje stendil passiv punane kooniline ämbergi dezurnõi.
Randusime uuesti 100kond meetrit eemal kui kõik korraga uuesti lotja kamandati. Nüüd oli kamandajaks juba Ain, sest selgus, et lüüs on imekombel vett täis saanud ning väravad avatud.
Kui lüüsi sõitsime, tuli korraks maale karata, et lodi vastu lüüsi seina ei läheks, samas kõrval tõrelev djeevuska keelas seda ja siis imestas, et kas teil tõukureid polegi? Peale seletamist, et tegemist on väga vana alusega ta natuke leebus. Peale suveniiride saamist oli djeevuska juba nagu sula või... a mozno esjo odin komplekt, unas natsalnik toze na rabote...
Vanni tühjaks laskmine polnud pooltki nii põnev kui tulles vanni täislaskmine.